Väikeste asjade suurekasvuline jumal Škoda Superb

Lisatud 08.01.2016

Võrdselt soliidsust, mugavust ja ruumi.

Kellele ei meeldiks võimsad mootorid, kontimurdvalt jäiga vedrustusega madalad, rabavalt ilusad sportlikud autod, peadpööritavad kiirused, teravad kurvid ja plahvatuslikud kiirendused? Arvata võib, et näiteks praktilistele inimestele, kelle elu ei näe välja nagu Hollywoodi film, vaid koosneb pigem tavapärasest Eesti elust, kust ei puudu igapäevane töölesõit, kohtumised, poeskäigud ja väljasõidud perega. Arvata võib ka, et sellistele inimestele pakub märksa rohkem auto, mis pakub ruumi, mugavust ja turvalisust mõistliku kütusekuluga.

Kindlasti on inimesi, kelle meelest see võib tunduda igav või väheglamuurne, ning kes valivad isegi oma igapäevasõidukiks midagi äkilisemat (loe: ebamugavamat ja -praktilisemat). Mingi piirini kuulun ka ise nende viimaste hulka. Samas on fakt see, et Superbi pakutavaga on igapäevaelus lihtne harjuda, see muudab elu tuntavalt lihtsamaks ja kui peab selle ära andma, siis tagasipöördumine äkilise juurde paneb pöörasust ihkava hinge naeratama, aga keha, mis peab jälle hakkama kõiki asju palju keerulisemalt tegema, pillab sisimas pisara.

Ajalugu

Populaarse Superbi ajalugu algab 2001. aastast, kui Volkswagen Passati B5 põhjale tehti 10 cm pikendatud esimene generatsioon. Teine generatsioon toodi turule 2008. aastal, ning oli samuti tollase Passati PQ46 põhjal. Kolmas põlvkond, Škoda praegune lipulaev, millega meiegi sõitmas käisime, tuli välja 2015. aastal ja on juba siinsamas Eestiski saanud näiteks Motors24 parima firmaauto auväärse tiitli.

Minu lugu

Superbi suhtes olid mul mõningad ootused. Võib öelda, et see peaaegu viiemeetrine universaalkerega valge laev jättis mõnevõrra majesteetliku, kuid mitte snoobliku mulje. Mida oodata lipulaevalt, klassi priimuselt, autolt, mille nimi ei jäta kahtlusi, millele pretendeerib? Parimat, ilmselgelt.

Disain

Silmale kindlasti meeldiv, on Superbi disain mõneti nagu klassikalised mustad kingad – mõeldud vääriliselt seisma nii Jean Paul Gaultier’ kui Chaneli kõrval, kuid ei riiva silma ka Zara või Montoniga. Sarnaselt on Superb meeldiv vaadata, kuid ei midagi liiga pretensioonikat või, hoidku jumal, ekstravagantset. Superb on igati korrektne nii välimuselt kui sisemuselt, ja luukpära tagaosas on tunda imenatuke uuemate Audide maiku. Lõpuni jäi minu jaoks natuke harjumatuks peeglite kuju, mis kindlasti teenis mingit eesmärki, aga nähtavus see vaevalt oli.

Kasutuskogemuse disaini osas on Škoda insenerid aru saanud, et elu koosneb väikestest asjadest. Kujutlege: tulete suuremalt poeskäigult või paaripäevaselt reisilt, olete jõudnud koju, rabanud ühte kätte lapse ja teise iga sõrme otsa veel nii palju kotte ja pakikesi kui kannatab, lükkate veel mõne väljaulatuva kehaosaga (ütleme, et näpuga) viimase autoukse kinni ja… kus see auto võti on? Aga ei, selle asemel veate te eelmainitud viimase näpuotsaga mööda ukselingil olevat lohku, leebe hiiglane pakib surinal oma peeglid kokku ning jääb tukkuma.

Juhi töökoht

Juhi töökoha kohta käib kõik juba eelnevalt disaini kohta öeldu. Funktsionaalsus, sisu ja vorm moodustavad Superbile omaselt maitseka terviku. Puudust jäin aga tundma roolisoojendusest (kes seda tunda saanud, ilmselt jääb sellest alatiseks unistama) ja täieväelisest tagurduskaamerast. Juba mainitud omapärase kujuga peeglid kahjuks seda lünka päris täita ei suutnud.

Soojalt olgu ära märgitud kohanduv kiirushoidik, mis minu silmis on väga hästi ära tabanud püsikiirushoidja tegeliku mõtte, mis ei ole ju tegelikult sõita iga hinna eest etteantud kiirusega, vaid vähendada juhi sekkumise vajadust. Nimetatud kohanduv kiirushoidik suutis suurepäraselt hoida määratud kiirust, ent vajadusel ise pidurdada ja vajaduse kadumisel uuesti kiirendada, parandades sellega maanteesõidu kvaliteeti tuntavalt.

Küll aga on muidu tõesti tuntavalt aruka auto puhul ühes vallas minu jaoks veidi arenguruumi. Nimelt teatas auto ühel hetkel oma säraval infolustiväljal, et vasakus esimeses rehvis ei ole rõhuga kõik päris hästi. Selge-selge, aga kas ma saan äkki kohe sealtsamast vaadata, kui palju seda rõhku alles on ja kui palju olema peaks? Siin aga jääb jutt lühikeseks – rõhku on vähevõitu ja kõik.

Sõiduomadused

Superb ei ole nö driver’s car, eeskätt autojuhile mõeldud auto. Teravaid elamusi otsida pole siit mõtet. Tegemist on rahuliku tööloomaga, mis pakub soliidsust ja mugavust ning on mõeldud muutma teel olemist jõudumööda lihtsamaks. Ja selleks tal jõudu jätkub. Prooviauto oli peaaegu vingeimas, Elegance varustusastmes, millega kõikvõimalikke lisasid ja abisid tuli kaasa rohkem kui üles lugeda jõuab.

1,8-liitrine bensiinimootor toimetab koos 7-käigulise DSG-käigukastiga omasoodu kenas kooskõlas ja erilist tähelepanu tõmbamata. Möödasõidule minnes gaasi andes vahetub käik üsna agaralt alla ja auto teeb natukeseks täitsa auto häält. Tõsi, 132 kilovatti seda täislastis ligi kahetonnist keret ülearu reipalt edasi sööstma ei pane, kuid möödasõiduks sellest piisab. Küll aga tõmbasid tähelepanu pidurid, mis prooviautol hammustasid ajuti lausa ootamatult ja ehmatavalt teravalt. Võimalik, et neid muudab pisut leebemaks aeg ja lisanduvad kilomeetrid.

Praktilisus

JAH. Tähendab, Superb ongi praktilisuse definitsioon. Pagasiruumi mahtus täissuuruses lapsevanker, söögitool, reisivoodi ja muud esemed (juuresolevalt pildilt on näha, kuidas isegi kehvasti paigutatuna on pagasiruumis ka pärast vankrit ruumi). Salongi mahtus taha keskele selg sõidusuunas turvatool – selle eest sada kümme absoluutset plusspunkti. Seejärel mahtus esiistmele täiesti normaalsesse sõiduasendisse härra abikaasa ja – pange nüüd tähele – tema taha, lapse kõrvale ilma harjumuspäraselt jalgu eelnevalt maha saagimata ka mina. Kui see ei tundu teab mis saavutusena, siis taustainfoks on meil härra abikaasaga kahe peale pikkust peaaegu 3,8 meetrit.

Infolustiväli

Praamisabas leidsin endas jõudu pikemalt tegeleda sellega, mis mind autode puhul tihti ärritab – puuteekraan. Kui navi oli juba eelnevalt näidanud ennast tugeva “hea” väärilisena, suutes vastupidiselt paljudele käigu pealt uusi marsruute leida ja välja pakkuda (näiteks kui liiga vara ära keerata) ja ka telefoni bluetoothiga paaritamine sujus üsna tavapäraselt, siis spetsiaalsesse laekasse telefoni juhtmega ühendanud, tabas mind peaaegu ilmutus.

SmartLinki-nimeline tarkvara oma väikeste sõpradega Androidile ja iOSile suutis auto puuteekraanile manada mu telefoni ekraani, ja seeläbi näidata näiteks Waze’i või mängida Youtube’i, viimast kusjuures häbematult hea heliga. Olin juba suurest rõõmust peaaegu rullis, kui järsku oli vaja hakata sõitma… ja auto liikuma hakates läks ekraan mustaks ja ette tuli kiri, mis ütles põhimõtteliselt, et sõites me selliste asjadega küll ei tegele.

Kui Youtubest muusikat kuulata võiks ju sõites teoorias ka ilma visuaalita või üle bluetoothi, siis Waze’i efektiivne kasutamine juba eeldaks ka ekraani. Seega rullisin end kurvalt jälle lahti ja lülitusin Superbi enda navi peale tagasi. Lohutuseks võib aga öelda, et infolustiväli iseenesest on tegelikult nii riist- kui tarkvaralise ülesehituse poolest täiesti meeldivalt kasutatav ja laseb end ka pimedas sõites kenasti tuhmiks keerata.

Pimedasõit

Kui juba hakkasime pimedas sõitmisest rääkima, siis selle teema on Škoda lahendanud juhi jaoks lihtsalt – pimedal maanteel piisab automaatrežiimis kaugtulede sisselülitamisest, ja ülejäänu teeb auto. Tuleb siis keegi vastu näo või seljaga, märkab auto seda ise ja kohandab tulesid oma parima äranägemise järgi. Seega jääb juhi osaks võimsate esilaternate valgusvihus rooli keerata (ja sedagi võib auto aidata teha), igasugune tuledelülititega majandamine tihedas maanteeliikluses jääb ära. Väga tänuväärne, kui kiputakse unustama kaugtulesid sisse või välja lülitada.

Jõuallikad

Valikus on kaheksa käigukasti-mootorikombinatsiooni bensiini- ja kuus diiselmootoriga. Kui võimsamaid bensiinimootoreid pakutakse ainult automaatkäigukastiga, siis diiselmootori eelistajatel on ka võimsama variandi puhul alles võimalus valida 6-käiguline manuaalkäigukast.

Hind

Prooviauto, mis oli, nagu mainitud, Elegance varustustasemel, hind oli umbes 35 000 eurot. Odavaima, 1,4-liitrise mootoriga ja 6-käigulise manuaalkastiga Active-varustusastmes luukpära-Superbi saab kätte juba 17 990 euroga, samasugune universaal on 1 000 eurot kallim. Kalleima Superbi eest on võimalik esindusse jätta tervelt 38 500 eurot, kuid selle eest saab ka koju viia 206-kilovatise nelikveolise automaatkäigukastiga L&K varustusastmes universaali, millega kaasatulev lisavarustuse nimekiri võtab silme eest kergelt kirjuks. Kui aga ka sellest väheks jääb, siis on ka sellele võimalik hea tahtmise korral viiekohalise summa eest lisasid valida.

Ülalpidamiskulud

Garantii 4 aastat või 120 000 km on hinna sees, nii et sellega pole muret. Soovides selle asemel 5 aasta või 150 000 km pikkust garantiid, läheb see maksma 590 eurot. Keskmine kütusekulu küündib kirjade järgi vaid kõige võimsamate mootoritega nelikveolistel üle 7 liitri, ülejäänute puhul saab hakkama 5-6 liitriga sajale. Kirjad on siiski vaid kirjad ja minule näha olnud numbrid olid taas õige pisut suuremad. See võib aga muutuda, kui prooviauto napilt 2 000 km läbinud mootor veidi kogemust hangib.

Konkurendid

Konkurentide hulka võiks kuuluda näiteks üsna ilmselge ja üldjoontes õige veidi kallim, aga väga sarnase mootorivalikuga Volkswagen Passat, veel natuke kallim, aga ka rohkem kilovatte pakkuv Audi A6 ning üsna Superbiga samaväärne, kuid automaatkastil ilma 7. käiguta Ford Mondeo.

Accelerista kommentaar

Kui mulle antaks igapäevasõitudeks Škoda Superb, ei esitaks ma liigseid küsimusi ja oleksin rahul. End erilisena tundma see auto ei pane ja silma torgata on sellega raske, ent igapäevaelu jaoks on insenerid suutnud hästi ära tabada, et oluline on väikestest asjadest, pisikestest detailidest (mis hiljem isegi otseselt meelde ei pruugi tulla, aga mille puudumine tekitab seletamatut rahutust) koosnev tervik. Ja Superb on kindlasti väga paljudest sellistest väikestest asjadest koosnev korralik tervik.

Loe täismahus artiklit SIIT.
Allikas: accelerista.com, Maarja Kupits, jaanuar 2016