Kasutatud Škoda - Octavia on hea ost ka pruugituna

Lisatud 13.04.2015

Škoda Octavia teist põlvkonda saatis müügiedu kogu pika „karjääri” jooksul. Kasutajad on Octaviaga reeglina väga rahul.

Octavia teine põlvkond tuli turule 2004. aastal, järjest uuendatud mootori- ja versioonide valiku ning 2009. aastal toimunud mudelivärskenduse toel püsis see tootmises kaua – kokku üheksa aastat. Edu võtmeks oli eelkõige soodsa hinnaga kõrgel tasemel Volkswageni tehnika ühes meeldiva disaini, korralike sõiduomaduste ja väga suure pakiruumiga.
Ka töökindlus osutus kiiduväärseks. Teinekord on Octavia II nimetatud isegi pommikindlaks autoks ning kui valida mõni lihtsama mootori-käigukasti ja varustusega versioon, siis peab see tõepoolest paika. Volkswageni grupi autodele omased vead esinevad siiski ka Octavial, ennekõike tasub ostul tähelepanu pöörata mootoritele.

Kere ja mahukas pakiruum

Octavia teine põlvkond tehti samale platvormile Volkswagen Golf V, Audi A3 ja veel mitme teise autoga. See sai eelkäijast suurem ja pikema telgede vahega, välimus jäi konservatiivseks-soliidseks. Pakuti luukpära ja universaali, mõlema tugevaks küljeks on väga suur pakiruum. Kui mõne teise mudeli puhul pole mahuka auto otsijal universaalile alternatiivi, siis Octavia puhul piisab tavaliselt ka luukpärast: sellega pole tõesti mingit probleemi külmkappe, pesumasinaid, ehitusmaterjali või jalgratast vedada. Küll võiks tagaistmel jalgadele ruumi pisut enam olla.
Väga erinev on Octaviate varustus. Kui baasversioonid on seest lihtsad ja odavakoelised – plastist rooli, käigukangi nupu ja minimaalse mugavusvarustusega –, siis paremate varustusest piisaks ka luksusautole.

Mudelivärskendus toimus 2009. aasta alguses. Kui uuenenud mootorivalik välja arvata, jäi auto sisuliselt samaks. Peamisena tunneb uuema versiooni ära ümaramaks muudetud esitulede järgi. Võimalusel tasub eelistada siiski pärast värskenduskuuri valminud autosid, kas või seepärast, et need tunduvad moodsamad ja neid on hiljem lihtsam müüa.

Kasutajate peamised etteheited puudutavad kõrgevõitu rehvimüra, mõnda häirivad ka kõvapoolsed istmed või luukpära nähtavus taha. Sõltuvalt mootorist võib tülikaks osutuda sõitmine talvel. Näiteks säästlik 1,2 TSI ei taha sugugi soojaks minna. Paremad on alles päris lõpus toodetud autod, mis said lisakütteseadme standardvarustusse. Kurdetud on ka diislite soojenemise üle, kuigi Eestis müüdud autodel oli elektriline lisasoojendus algusest peale olemas.
Seda, et kasutusomadustele suuri etteheiteid teha ei saa, tõestab kas või fakt, et Octavia II oli pidevalt suveräänne testide võitja. Kas võrreldi sõltumata riigist luukpärasid, bensiini- või diiselmootoriga autosid aastal 2005 või 2012, Octavia lõpetas tavaliselt ikka esikohal või vähemalt kohe võitja järel.

Tehnilise poole pealt on esinenud paar tüüpilisemat viga konditsioneeri/kliimasüsteemiga – teatud autodel ütlesid üles konditsioneeri pumbad ja osadel radiaatorid. Harvem räägitakse ventilatsiooni-/kliimaseadme nuppude riketest, vee lekkimisest sõitjateruumi või uste sisse. Rooste eest on Octavia küll hästi kaitstud, aga mitte sajaprotsendiliselt „kuulikindel”. Luukide servad ja rattakoopad tasub vanema auto ostul kindlasti üle vaadata.

Mootor

Octavia mootorivalik on suur: algab väikestest vabalthingavatest bensiinimootoritest ja lõpeb võimsate ülelaetavatega. Neljasilindrilised on need küll alati. Baasmootorit, 1,4liitrist (55 kW), tasub pigem vältida, see on päris selgelt liiga nõrk. Levinud on 1,6liitrine (75 kW) ja alates 2010. aastast valikusse tulnud 1,2 liitrine turbomootor (TSI, 77 kW). Esimene oli uuena odavam ja on ka natuke janusem, aga selle töökindlusele pole üldiselt kellelgi etteheiteid. Kui soovite vähenõudlikku ja usaldusväärset autot, siis on see väga hea valik.

Aeglase soojenemise kõrval on 1,2 TSI miinuseks vähe pöördemomenti madalatel pööretel (segab nt haagist vedades või manööverdades), aga kui turbo umbes 1500 pöördel puhuma hakkab, on auto ergas. 1,4 liitrisest TSI-st (90 kW) piisab juba enamikule ja kes veel võimsamaid tahab, võib valida näiteks sportliku RS-i. Diislitest on tavalised vanematüübiline 1,9- (77 kW) ja uuem 2,0- (103 kW), alates 2010. aastast ka 1,6liitrine (77 kW).

Vigadest on kõige levinum ja räägitum 1,2 liitrise TSI kõrisev- plärisev ketiajam. Paljudel juhtudel on seda vahetatud juba 30 000 – 40 000 kilomeetri läbimise järel ja kuigi öeldakse, et vahetusosad on palju vastupidavamad, teame mitut omanikku, kes on hiljem (kuigi suurema läbisõidu järel) pidanud ketti veel vahetama. Teistel TSI-del esineb seda viga palju harvemini. Õnneks pole remont tapvalt kallis (vt spetsialisti hinnang). Suurematel TSI-del kurdetakse päris sageli suurt õlikulu (1,8 ja 2,0).

Diislitest on kindlaim 1,9 liitrine. See on küll lärmakas, aga lihtsama ehitusega ja vähemate muredega kui kaheliitrine. Ohukohti on diislitel siiski kõigil ning eriti siis, kui auto läbisõit on suur, võivad päevakorras olla kübemefiltri, kahemassilise hooratta,EGR-klapi või toitesüsteemi vead.
Pakuti ka nelikvedu (Haldex), manuaalkasti kõrval on palju DSG-kastiga Octaviaid. Mõni sõidab DSG-ga suure läbisõiduni ja kiidab seda, teine on pidanud korduvalt käima tarkvara uuendamas ja/või ka põhjalikumas remondis. Kahtlemata on DSG, olgu see siis kuue- või seitsmekäiguline, manuaalsest riskantsem.

Veermik - hea sõita ja vastupidav

Octavia veermik on igas mõttes õnnestunud. Sõiduomadused kindlad ja konkreetsed, auto käitumine arusaadav ja tunnetus hea. Pakuti ka nn raskete teeolude paketti, mis annab paar sentimeetrit kõrgema kliirensi ja muudab vedrustuse jäigemaks, samuti kuulusid sellesse komplekti mootori ja käigukasti komposiitmaterjalist põhjakaitse ning tagaõõtshoobade ja piduritrosside kaitsed.

Ühtegi halba sõna ei saa öelda ka vastupidavuse kohta. Need Škoda omanikud, kellega rääkisime, pole pidanud veermikus ühtki detaili vahetama, läbisõit küünib seejuures 50 000 kuni 150 000 kilomeetrini. Tüütu veana mainisid aga kõik kivikeste jäämist tagumise ketta ja selle kaitsepleki vahele – hääl, mis seejärel tekib, võib olla ka üsna vali ja hirmutav. Mõnel juhul kaob kivi ise, aga vahel on seepärast pöördutud ka teenindusse.

Hinnad

Octaviate valik järelturul vastab populaarsusele uuena: kokku on müügil ligi 150 teise põlvkonna autot. Hinnad algavad kuskil 3500 euro juurest, aga parem valik tekib tuhatkond eurot kõrgemal. Värskema mudeli saab kätte 7000 euroga. Teistest selgelt
kallimad on kiired RSid (just bensiinimootoriga), loo kirjutamise ajal maksis odavaim neist 10 000 eurot. Erimudelitest tasub mainida veel nelikveolist, kõrgema kliirensiga ja kere plastkaitsmetega Scouti, paraku on seegi versioon järelturul haruldane ja kallis.

Margiesinduse info hoolduste kohta on järgmine. Hooldevälpa on kahte tüüpi, olenemata
mootorist: fikseeritud läbisõiduga 15 000 kilomeetrit või üks aasta ja varieeruva läbisõiduga (interval service) kuni 30 000 kilomeetrit või kaks aastat (auto arvestab ise hooldusvajadust vastavalt kasutuse eripärale). Rihmaga olid bensiinimootoritest
1,6- (75 ja 77 kW), 1,4- (59 kW) ja 2,0liitrine (110 ja 147 kW) kuni oktoobrini 2008 ning kõik diiselmootorid. Hammasrihma vahetusvälp on olenevalt mootorist 120 000 – 210 000 kilomeetrit.


Hinnang. Omanik: Antti, Škoda Octavia 1,4 TSI, 2010

Škoda Octavia oli mu tööauto pärast 2008. aasta Corollat. Kuigi ka Corolla on üsna hea auto, ei saa see Octavia vastu kuidagi. Toyota sisu on plastmassisem ja juhitavus vedel, eriti kruusal. Octaviasse istudes tunned end kohe nagu „kodus”, kõik on hästi paigas ja auto tundlik ning väga hästi juhitav. 1,4 liitrisel mootoril on minekut küllalt ja DSG-kast kiire. Kuigi olen üsna raske jalaga, jäi kütusekulu umbes 7 l / 100 km juurde. Maanteel võis sõita ka umbes 5 l / 100 km. Suur boonus on hiiglaslik pakiruum, vedasin Octaviaga riidekappe, kodumasinaid ja muud, kõik läks sisse.

Hiljuti sain tööautoks uue põlvkonna sama mootoriga auto. Välimus on parem, kuid muidu on kõik väga sarnane. Üllataval kombel tundub uues rohkem müra olevat – just tuulemüra – ja kuigi ka vana võttis natuke õli, tuleb uuel seda rohkemgi peale valada. Vana Octavia juures meeldis veel raskete teeolude pakett, kõrgem kliirens tähendas, et ei pidanud äärekive jälgima, sai vabalt parkida.

Meie firmas oli mitu Octaviat, mina sõitsin enda omaga umbes 120 000 kilomeetrit. Kõik autod pidasid väga hästi vastu, tehnilisi viperusi polnud minu autol ühtegi ja teistelgi kuulu järgi sisuliselt mitte. Mõnes mõttes oli see väike üllatus, sest n-ö töökindluslegendi
Toyotaga pidi aeg-ajalt ikka mingisuguseid väikeseid asju parandama. Kokkuvõttes väga positiivne kogemus. Kui isiklikku autot vaja oleks, ostaks Octavia endale kõhklemata.

Loe täismahus artiklit (PDF) SIIT.

--------------------------------------------------

Allikas: Autoleht, jaanuar 2015, Margus Pipar